Kõiki 8 kuud on saatnud puhas sõidurõõm. Detsembri alguses hakkas aga negatiivseid noote sisse viskama – seda just temperatuuri silmas pidades. Kuna kõige külmemal nädalal oli asja nii LukuExperti poodidesse kui meie koostööpartnerite juurde, siis tuli rataste alla võtta tuttav teekond Tallinn->Tartu->Viljandi->Pärnu->Tallinn.

Startides oli seis õues vägagi miinuses: -12,5 °C. Panin hommikuste rituaalide ajaks Škoda äpist auto sooja ja sõit võis alata. Pidin siiski käima läbi ka LukuExperti kontorist ühelt koosolekult. Tööle saabudes oli keskmine elektrikulu 42 kW/100 km. Matemaatika ütles, et Tartusse jõudmine tuleb napikas, kui vahepeal juurde ei lae.

Tallinnast välja sõites panin cruisecontroli 100 km/h peale ja nautisin sõitu. Ilm oli ilus. Päike paistis, temperatuurinäidik kuvas -11 °C, lindudest kraaksus (või kriuksus külmast) üksik vares ja lilledest leidus ainult jäiseid õisi kehvalt köetud majade akendel, mis pole ka ime – elekter ja gaas püstitasid hinnarekordeid!

Maanteel said akud soojaks ja keskmine elektrikulu langes märgatavalt. Elektri poolest ei oleks Tartusse jõudmisega probleeme tekkinud, aga olin plaaninud einestada Tikupoisis ning kõhust otse ajju tungiv signaal varjutas kõik muud mõtted. Lisaks üliheale omletile ja suus sulava moonisaia nautimisele plaanisin Tikupoisis katsetada ka Alexela uut laadimisäppi.

Pistsin pistiku autosse ja läksin posti juurde. Äpi olin juba varem alla laadinud, QR-koodiga leidsin laadija, sisestasin Luminori kaardi ja tõrge nr 1: Luminor teatas: Oops, something went wrong. Õnne(tuse)ks on mul Luminoriga juba pikem love & hate suhe ning võtsin ilma teist ja kolmandat katset tegemata kohe välja Swedpanki kaardi. See töötas laitmatult. Aga kohe tekkis tõrge nr 2: laadija on juba hõivatud. No loomulikult – enne maksa laadimise eest, alles siis pane püstol akusse. Nagu nõuka ajal.

32 minutiga oli hommikusöök sihtotstarbeliselt kasutatud, mõningatele meilidele vastatud ja sõit võis jätkuda. Tartus ootas kiire kohtumine koostööpartneriga ja visiit LukuExperti poodi. Laadida ei olnud vaja, Viljandis pidin tegema pikema peatuse. Temperatuur langes vahepeal -17 °C peale. Sõitsin 100 km/h, salong oli soe, raadio mängis ja isegi telefon laadis. Tikupoisist kuni Viljandini oli keskmine elektrikulu 25,2 kW/100 km.

Viljandisse jõudes tabas mind elektritakso error. Esimeses kiirlaadijas istus takso ja laadis, teises oli samuti ühe parkimiskoha hõivanud elektirtakso. See ei laadinud. Parkisin ennast tema kõrvale ja panin auto „tankima“. Jalutuskäik Viljandi mõisa juurest meie poodi kulutas minu elust 6 minutit. Kasulik investeering – värskes õhus jalutamine on tervisele kasulik ja tervis on meie kalleim vara.

Kohtumised Viljandis olid põnevad, aga kestsid plaanitust kauem. Lahkudes võtsin suuna Tallinna peale. Pärnusse ei oleks ma enam enne LukuExperti poe sulgemist jõudnud.

Koju jõudes olin sõitnud 485 km keskmise kuluga 26,1 kW/100 km. Seega saab Škoda Enyaq 80-ga sõita temperatuuriga ca -14 °C maantel muretult 300+ km. Suvel sain maanteel liigelda ca 400 km. Sellise tempetatuuriga veerandi võrra väiksem läbisõit on minu hinnangul väga korralik tulemus.

Mul on laadijad nii kodus kui kontoris. Tööl ma ei viitsi eriti laadida. Pigem teen seda kodus. Alguses püüdsin kodus hakkama saada tavalisest seinapistikust voolu võtva laadimisadapteriga, aga sellele otsisin siiski alternatiivi juba esimesel nädalal – 30 h aku laadimisele kulutada on tõesti liiast. Kodulaadijaga saan täiesti tühja aku pilgeni täis laetud 7,5 h-ga, mis on piisav. Üldjuhul panen auto laadima siis, kui aku jääk on alla 30% või kui plaanin järgmisel päeval pikemat sõitu. Sellisel juhul kulub laadimisele 4-5 h. Lisaks võimaldab tark laadimine kasutada ka börsi hinnale vastavalt. See saab autost info, mitu tundi kulub täis laadimiseni. Mul on seadistatud hommikuseks väljasõiduks 7:00. Äpp vaatab NordPoolist odavaimad laadimistunnid, mis jäävad laadima panemise ja väljasõidu vahele, ning laadimine toimub ainult kõige soodsama hinnaga tundidel.

Maakoju panin 16 A jõupistiku ja laen seal autos oleva Type 2->32A laadimisadapteri ja 32->16A üleminekuga. Ehk siis põhilised peatuspunktid on mul laadimisvõimalusega ühel või teisel moel varustatud.

Pikemaid sõite tehes laen kiirlaadijates, mis on leitavad PlugShare äpist. Hotellide ja muude öömajade otsimisel kasutan lihtsat filtrit: Facilities/Electric vehicle charging station – sõelale jäävad ainult kohad, mis pakuvad elektriauto laadimisteenust. Kogemus aga ütleb, et see on vaja peatumiskohaga igal juhul üle täpsustada. Olen kohanud ka teenust, mis koosnes parklas olevast 230 V pistikupesast. Kui soovid hommikul edasi liikuda ja laadimisaeg on 30 h, siis see ei ole adekvaatne teenus – see võrdub pesemisvõimalusega ämbritäies külmas vees, pesukausis ja kasutatud majapidamisseebi tükiga.

Kokkuvõttes on elu elektriautoga sõites äge. Laadimine on ka lihtne. Alustada tulekski oma tavapärastesse peatuspaikadesse laadimisvõimaluste loomisega. Selles osas tulevad appi Head e-mobiilsuse spetsialistid.

Harjumus oma igapäevastes liikumistes arvestada laadimisvõimalustega tuleb kiiresti. Pikemal sõidul tehakse aeg-ajalt tanklapeatusi. Tanklasse sisenemise ja sealt väljumise vahele jääb meie pere puhul keskmiselt 20 min. Oleme oma pikematel trippidel ennast autos söömise asemel häälestanud ümber laua taga söömise lainele ja 30 minutiga oleme korralikust kiirlaadijast saanud piisavalt energiat, et edasi kihutada. Ja nüüd on selge, et saame sama muretult jätkata ka arktilistes õhumassides.